ise!

Ma mõtlesin, et ma kirjutan nagu Muhv iseendale, aga keegi on mu blogi piilunud. Nii ütleb statistika. Imekena oleks, kui need keegid (neid oli lausa 2), on päris inimesed ja mitte mingid tehnilised vidinad kusagilt küberavarustest. Eniveis, kui mu blogi loeb keegi päris inimene, siis andke teada. Põnev-põnev igatahes.

Tegelikult ma tahtsin kirjutada sellest, et mulle meeldib asju ise meisterdada ja ilmselt (kui ma suudan end blogi kirjutamise lainele harjutada – sest tuleb tunnistada, et seda on natuke motivatsioonitu teha, kui tead, et keegi ei loe) postitan ma siia lugusid oma meisterdustest. Valdavalt on need siis riided ja täpsemalt kleidid. Kuna mul igasugune väljaõpe puudub, siis pükse ma ei oska teha (aga õpin, ai promis), ja kui juba pluusi teen, siis mõtlen, et võiks alumise osa ka teha ja nii tulevadki kleidid. Ideid on mul alati mustmiljon ja kui ma veel mõnd moeajakirja või -blogi loen, siis olen üleinspireeritud, tahan kõike ja kohe teha. Not guud. Kunagi tahaksin ka kingi teha. No mu loogika ütleb, et see käib nii, et variant üks, ma kas tellin mingid kingapõhjad ja siis teen need lisanditega eriliseks või variant kaks, ma tellin kohe sellised kingad, nagu tahan. Probleemseks saab see lugu punkti “tellimine” juures, selles osas, et ma ei tea, kust neid tellida. Tahaks ju ikka, et kingi meisterdaks mõni Itaalia või Hispaania härra. Igatahes, kui see kingategemise soov üle pea kasvab, siis mõtlen edasi.

Mulle meeldib, et ma olen lahti saanud teatavast täiuseihalusest (et kui pisike õmblus jääb häirima (ja ainult mina näen seda), siis ma seda eset ei kannagi või et kõik peab olema lõpuni viimistletud või et kuldseid ja hõbedavärvi ehteid koos ei kanta või et lühikesed juuksed peavad alati olema sirgendatud jne lollused) ja nii ma siis võtan asju veits vabamalt. Sellest lähtuvalt tegin eelmisel kolmapäeval ühe kleidi, millel kõik ääred õmblemata, täiesti teadlikult. Kuna idee ja teostus on lihtne, siis jagan seda siin oma fantoomlugejatega :)

Kangast kulus mul umbes 1,5m, mul oli selleks triibuline trikotaaž. Ahjaa, lõikeid ma ka ei kasuta. Seega, kui ma õmblen, siis millegi olemasoleva põhjal. Seega võtsin ühe kolmveerand varrukatega pluusi, mille järgi lõikasin (ikka koos õmblusvaruga ja varrukad ikka ka eraldi) välja kleidi ülaosa kuni rinnani ja sealt edasi järgisin A-tähe kuju. Alläär on laineline nii, et äärtest pikem ja keskelt lühem ja ääred ei ole ühepikkused. Kleidi pikkus on täiesti vabalt valitav, mina valisin oma tavalistest kleitidest pisut pikema variandi. Aga okei, aitab jutust, siin on pildid. Oi, unustasin – kõik see võttis aega pisut üle tunni :)

Noh nii, katse kaks

Ainuke asi, et ainult mina tean, et see on katse kaks (või noh, nüüd igaüks, kes siia satub). Mind nagu natuke häirib, et ma ei suuda kuidagi seda blogiasja käima saada, aga samas nagu ei häiri ka. Eniveis, ma lähen siit sujuvalt üle ja ei hakka seletama, miks ma blogi tahan kirjutada (ma olen tähele pannud, et mulle väga ei meeldi enda kirjutatud seletusi hiljem lugeda). Tegelikult ma ju lõpuks ise ka ei tea, mis ma siia aja jooksul üles sean :)

Alustuseks mõned ilusad pildid Tallinnast. Eile, kui sõbrannaga jalutasime, siis avastasime, et meie kodulinnas, meie endi kunagise kooli tagant jookseb Laboratooriumi tänav. Meil olid selle kohta null-teadmised, aga sellest tingituna vist ka ülipositiivsed emotsioonid, heh!

Aga praeguseks kõik, pakaa.