Well, hello, I like You

Ma täiesti teadvustan endale, et see kott on väga sarnane valgele kotile kahes eelnevas postituses, kuid vähemalt mulle tundub, et see kott on nagu päris. Arvestades, et ma silitasin oma masinat iga õnnestunud õmbluse eest (sest tema looja pidas tõenäoliselt silmas, et eeldatav omanik õmbleb sellega paar korda aastas sitspõllesid, mitte nahka) olen ma tulemusega tagasihoidlikult öeldes väga rahul. Mulle meeldib selle koti alexanderwangilikkus, lihtsus ja metalldetailide robustsus ja üle kõige meeldib mulle tõsiasi, et ai did it. Aga muidugi ei ole head halvata: mul kripeldab hingel, et peaksin valge koti luku osa ümber tegema, sest selle musta koti luku osa õnnestus nii palju paremini. Omades iseendaga mõningaid kogemusi selliste kripeldamistega, kahtlustan, et varsti teen selle ära, sest üllatus-üllatus, valge kott sai omale vahepeal ka tugevamad seinad. Ja oh jama, mulle ei meeldi, kuidas mu mõtted juba antud postituse ajal liiguvad selles suunas, et ma peaksin hõbedasele kotile ka paremat lukku minema otsima.

Monika, ei, kõik on väga okei, jäta.

Maigaaden-marmelaaden, ma katsun vastu pidada ja mitte alla anda (selle hõbedase koti osas).

On võimalik, et ma vajan suurt täisnurk-joonlauda..

Ja mu kahel sõrmel puuduvad vähemalt osaliselt sõrmejäljed, sest ma ei oska sõrmkübarat kasutada ning triipude asemel on augud.

Shine on

Nagu näha, jõudis seelik pükstest ette. Tunnistan ausalt, et ei julgenud pükse veel ette võtta ja läksin kergema vastupanu teed ning tegin midagi, mille õnnestumises rohkem või vähem kindel sain olla. Lõike joonistasin ühe olemasoleva Zara seeliku pealt ning kuigi õmmeldes tundus seelik kahtlustäratavalt väike, siis tegelikkuses sai see täpselt paras. Pean vabandama, preili topis on minust pisut priskem ja me pidime enne seeliku selgasaamist pisut ka maadlema. Sellepärast otsustasin seelikust ka ilma preilita pilti teha, et oleks näha – tegu on A-lõikelise seelikuga. Mulle hästi meeldib, et sel kunstnahal on all mõnus ja pehme riie, mis vabastab minusuguse kannatamatu tegelase voodri õmblemisest.

Lisaks tegin ma eelmisel nädalal ühe koti. See on selline clutchi tüüpi, aga oluliselt suurem. Noh, et oleks väike kiiks. Ja, et see veidigi kindlamalt käes püsiks, saab käe enne koti alla surumist ketist kinnitusest läbi suruda. Okei, ma võin siin seletada küll, aga ma saan ise ka aru, et pean selle kandmist ikkagi pildil kujutama. Lunin ükspäev fotograafi ja katsun need piinlikud hetked kusagil maja ees või hoovis välja kannatada (ise samal ajal tugevasti lootes, et keegi mööda ei satu minema). Ja oh, kui hästi see kott lõhnab, see on imepehmest valgest nahast. Selle tõttu käib mul hektel endaga võitlus, kas peaksin voodri lahti harutama ja koti seinu tugevdama või katsun seda lötsakust võluna näha. Miks ei võiks olla nii, et ma kohe alguses tean, mis mind pärast häirima hakkab? :)

Ja ma siiralt-siiralt loodan, et EKA Suveakadeemia Nahakunsti kursus 13.-17. juunini saab kenasti osalejate arvu täis. Siis see toimub ja mina loodan sealt kasvõi pisut tublimaks saada.

Tomat, basiilik ja teised poisid

Me juba eelmisel aastal mõtlesime, et vähemasti mõned maitsvad asjad võiksid meil rõdul olla. Arvestades, et rõdu põrand sai maha kahe aastaga ja et rõdu mööblit ei ole meil siiani, sai see väike “aed” uskumatult kiiresti teoks. Kuigi, tuleb tunnistada, et täielikust õnnest on puudu maasikad, kas või see rippuv taim oleks okei. Lisaks taimebeebidele on mul väga hea meel nende pottide üle. Plastmassist potid oleksid kohe olnud välistatud, keraamilisi ka nagu ei tahtnud ja mõtlesin, et peame leppima selliste punutud pottidega, aga ei, keegi armas inimene oli hoolitsenud selle eest, et me saaksime just sellised, nagu meile minu meelest ideaalselt sobivad. Meie juures leidsid kodu tomatid (pakk lubas, et need on sellised väiksemad pisut kobaras tegelased), punane ja roheline basiilik, salat, rucola ja piparmünt. Nam-nam, juba kujutan ette, kuidas ma neid nopin. Aga igaksjuhuks liiga elavalt ei kirjelda, varemgi on juhtunud, et unustan üht-teist kasta..

The disco ball on the ceiling looks like the bag that I’m wearing

Natuke aega tagasi rääkisin ma sellest, kuidas mulle meeldib valge. Ja eriti ilus on see kombineerituna roosa kullaga. Vähemalt sama palju meeldib mulle ka hõbe. Kombineerituna valgega ja ilma ka. Seega, kui ma nägin Kangadžunglis seda hõbedast kunstnahka, juhtisid mind edasi minu teadvuse kontrollile mittealluvad jõud ja ma kõndisin rull käes kassasse. Kuna ma nägin, et seda palju enam järgi ei ole, siis igaksjuhuks ostsin materjali korraliku varuga (ei suutnud ma seda otsust ka terve mõistusega kontrollida). Esimene beebi on see kott.

Mis järgmiseks? :)

www.tallinnlooks.com

Pikka jutu ei ole: ühel suhteliselt väsitaval päeval patsutas keegi mind trollipeatuses. Mu küünarnukk hakkas juba (vähemalt mõttes) tõusma, kuid mingi sisetunne ei lasknud mul liiga bossyks minna ja jäin ootama, mis sealt tuleb. Oli hoopis üks noormees, kes peab sõbraga tänavamoe blogi (teen hoogsalt laineid sellistele ettevõtmistele) ja palus luba selle tarbeks pilti teha. Mõeldud-tehtud (kuigi aususe mõttes tunnistan, et mitte samal trollipeatuse päeval). Tulemust näeb siit: http://www.tallinnlooks.com/street-style/monika-27/

Pasta, pasta!

Mõnikord kohe on mingi visioon millestki nii enesekindlalt sees, et sa ei mõtle kordagi ebaõnnestumisele. Ükskord oli mul kindel siht, et pean kokku keetma midagi taipärast, kookospiima kastmega ja ai did it. Ausõna, ma olen suhteliselt enesekriitiline inimene, aga ma jäin vägavägaväga rahule. Nii ka täna. Täna tahtsin ma hästi lihtsat pastat. Et oleksid spagetid ja kirsstomatid, oliiviõli ja basiilik, tšilli ja küüslauk. Tšillit oli üks kaun ja küüslauku üks küüs (tunnistan, oleks võinud olla kaks), muus osas läks kõik sisetunde järgi. Ja väike jääk Marks&Spenceri meresoola ja musta pipraga India pähkleid läks ka hulka. Ja selle taipärase toidu pilti/postitust ei ole sellepärast, et sel puudus fotogeenilisus :)