Genie

Ma mõtlen, et huvitav, kas ainult minul on poes mõnikord sellised värinad, et kohe, KOHE, on vaja see asi ära osta, sest JÄRSKU nüüd tuleb keegi (näiteks nurga tagant) ja ostab selle asja minu eest ära. Kusjuures ma ei tea, millest selline foobia, sest midagi sellist ei ole kunagi juhtunud (ptui-ptui-ptui). Aga noh, samas pidavadki igasugune hirm olema ettekujutamise tulemus. Igatahes siis ma tassin selle asja nobedalt letti ja palun seda hoida kindlates kätes, kuni ülejäänud poele ringi peale teen. Selle kangaga oli just selline lugu. Astusin rõõmsalt sisse ja ohhooo, mis kangas seina peal ripub. “Mul on seda vaja, missiis, et ma ei tea, mis ma sellest teen. See on nii äge, et ükskõik, mis ma sellest teen, tulemus on ju äge”. Bhuh, kuidas ma tegelikult ei talu selliseid hetki, kuidas puhas edevus ratsionaalsusele üks-null teeb. Aga pole hullu, siis ma üritan oma käitumuse kiirelt läbi mõelda ja sellele mingi loogilise seletuse leida, et siis rõõmsalt kassasse kõndida. Mõnikord olen ma kogu selle mõtlemise jooksul juba kassast läbi ka jõudnud.

Minu kõige esimene mõte oli sellest kleit teha, aga mida enam ma sellele mõtlesin, seda vähem ma seda teha tahtsin. See tundus kuidagi liiga ilmselge. Ja nii see kangas ootas. Aasta pärast ehk sel suvel lõi lambike Monika pea kohal põlema ja tulemus on siin.

Advertisements

Retseptipoiss

Kõigepealt, kuna mulle ei meeldi eestistatud sõna “tortilja”, siis olenemata õigekirja reeglitest (kusjuures ma ei ole kindel, et mul õigus pole), kasutan ma sõna “tortilla”. Igatahes, vaja läheb lavaši või tortillasid (kes valget jahu ei taha tarbida, siis täisteratortillade näol on alternatiiv ilusasti olemas), sinihallitusjuustu, tavalist juustu (riivitud või viilutatud), hapukoort, piparmündilehti, rohelist salatit, rucolat jms, törts õli ja meeldivaid maitseaineid. Juustud tuleb panna tortilla või lavaši vahele ja viimane kokku murda (suurus selline paras, et pannile mahuks ja hea keerata oleks), siis pannile (ideaalis võiks see olla triipudega grillpann), küpsetada mõlemalt poolt mõni minut, kuni juust sulab (tavaline juust ongi selleks, et asi paremini koos püsiks, sest sinihallitusjuust ei ole kuigi tubli sulaja) ja siis tegelased sobivateks tükkideks lõigata. Kõrvale sobib ilusti käepärasest rohelisest salat, millele võiks maitseks peale panna oliiviõli ja soola-pipart. Ja kogu asja kastmeks sobib hästi piparmündi-hapukoore kaste (piparmündi lehed tükkideks hakkida ja hapukoorega segada). Ma ei pea ilmselt ütlema, kust ma rohelise sain :)

Buttons

Nii, ma tegelikult ei teagi, mida selle postituse kohta kirjutada. Et see on minu uus endatehtud kleit, on ilmselt selge. Et seda oli keeruline teha, seda ei saa öelda, pigem lihtsalt aeganõudev (arvestades, et ma olen kärsitu). Aga seda võin küll öelda, et voodrit kleidi külge õmmeldes ei saanud ma vahepeal üldse aru, kus ma olen. Kell oli palju ja kõik tundus kahtlane, aga katsusin end usaldada ja edasi õmmeldes lootsin, et ma ei õmble omavahel kokku mittevajalikke osasid. Great success :)

Lihtsalt

Täna ma ei kirjuta pikalt, tahtsin lihtsalt jagada kaht ostu, mis kannavad minu silmis väärikalt ehete nime, kuigi hinna poolest seda ei aimaks. Kõigepealt kuukivist sõrmus.

Lihtsalt ilus oma lihtsuses ja erinevates värvivarjundites. Sel on ka palju häid omadusi ja tore, kui mõnigi neist tõsi on.

Ja siis seemisnahast pael, jällegi võlub mind asja lihtsus.

Kumbki ese maksis kaks eurot, sõrmuse leidsin Vanalinna päevadelt ja nahkpaela Kangadžunglist. Ilmselt oli šopingujumal minuga.

Tükk Londonit

London on mulle väga armas ja mul on alati hea meel seal olla. Mu praegune töö on Londoniga pisut seotud ja seetõttu pidin ka eelmisel nädalal seal olema. Muidugi on toredam Londonit külastada kohustustevabalt, teha seda, mis parasjagu pähe tuleb ja külastada kohti siis, kui isu tuleb, aga puhkust on meil kõigil neli nädalat ja seetõttu olen tänulik, et mul selliseid tööreise ette tuleb. Tuleb lihtsalt osavalt planeerida ja efektiivselt tegutseda ning jõuabki lisaks tööle pisut muudki teha. Ja ütlen kohe ette, et see postitus ei ole Londoni teejuht, sest seda infot on enne mindki piisavalt avaldatud.

Londonis käies on mul tubli eesmärk alati mõnd uut paika külastada, mõnikord see õnnestub, teinekord mitte, aga ma vähemalt püüan. Seekord käisin ma Camdeni turul ja kuigi ma olen veendunud, et hirmus ära eksida ei käinud ma sellest neljandikkugi läbi, on see koht, mida ma tahan veelkord avastama minna.

Camden Market on Londoni turgudest suurim ja seda külastab väidetavalt  500 000 inimest nädalas. Seal on sadu disainerite töötubasid, stuudioid, müügilette, kauplusi, kohvikuid, restorane, baare, mis kõik müüvad laias valikus originaalseid kaupu, nii uusi, kui ka juba mitmendal ringil olevaid põnevaid esemeid. Camdenist võib saada nii rõivaste, aksessuaaride, jalanõude, kunstiesemete, mööbli, antiigi, ehete kui ka muusikasalvestiste õnnelikuks omanikuks. Muide, second handid või vintage kauplused (kuidasiganes neid kutsuda) lõhnavad hästi ja on vähemalt viiekümne protsendi ulatuses täis ostetavat kaupa. Kui keegi aru ei saanud, siis see oli vihje meie sarnaste kaupluste kohta (mis siis ei lõhna hästi ja kust pärle tuleb tikutulega taga otsida (mina tavaliselt väsin enne, kui midagi leian)). Kuna turge on kompleksis mitu, võib kogu kaubavalikuga tutvumiseks ja parimate hindade leidmiseks kuluda terve päev või isegi mitu. Muide, paljud kaupmehed on nõus hinna üle kauplema, sest enamik neist on pärit maadest, kus tingimine pole mitte võimalus, vaid kohustus.

Camdeni turg koosneb erinevatest osadest:

Camden Lock Market: avatud iga päev 10:00-18:00, asub Chalk Farm Roadil (metroopeatus Chalk Farm või Camden Town)
Stables Market: avatud iga päev 10:00-18:00, asub Chalk Farm Roadil (metroopeatus Chalk Farm või Camden Town)
Camden (Buck Street) Market: avatud neljapäevast  pühapäevani 10:00-17:30, asub Camden High Streetil ja Buck Roadil (metroopeatus Camden Town)
Camden Canal Market: avatud laupäeval ja pühapäeval 10:00-18:00, asub Chalk Farm Roadil (metroopeatus Chalk Farm või Camden Town)

Mina tulin sealt koju kümnenaelase (ilmselt YSL-ist inspireeritud) sõrmusega. Tädi sõnul on see ka ülekullatud. On, kuidas on, ma olen õnnelik niikuinii.

Muide, pärast turgu on absoluutselt mõnus teha üks piknik Primrose Hillil. Tuleb end lihtsalt kokku võtta ja jalad kõndima sundida: Primrose Hillini jõuab Camden Townist mööda kanaliäärt jalutades. Tegu on londonlaste seas populaarse ajaveetmiskohaga ja kes silmad lahti hoiab, võib näha näiteks Gwen Stefanit oma perega, Amy Winehouse’i, Agyness Deyni, Jude Law’d, Kate Mossi ja tõenäoliselt paljusid teisigi, sest tegu on kuulsuste seas populaarse elurajooniga. Ahjaa, kõige olulisem :) Primrose Hill on 78m kõrgune mägi Regent’s Parki põhjaosas (aga sama nime kannab ka seda ümbritsev piirkond), millelt avaneb muljetavaldav vaade Londoni kesklinnale. Seega soovitan koti head-paremat täis laadida ning suunduda Primrose Hillile vaadet ja kotitäidet nautima. Muide, mul puudub info (ja tunnistan, et praegu ei viitsi otsida), kuidas on lood avaliku alkoholi tarbimisega, et igaksjuhuks pange vein kotti :)

Kui keegi imestab, miks puud pruunid on, siis sellepärast, et see  konkreetne pilt ei ole tehtud eelmisel nädalal, vaid eelmise aasta aprillis.

Üks asi veel – Londonist lihtsalt tuleb osta ajakirju. Vähemalt minu lemmikud on seal kaks korda odavamad ja lisaks saab tihti tasuta kaasa mõne kasuliku nänni (see pildilolev küünelakk maksab poes 11£, ajakiri maksis 3 midagi £). Ma ei räägi mingist hambapastast, hügieenisidemest või kolmegrammisest šokolaadist, eksole :))