I’m home

Kas mäletate seda postitust? Kas mäletate, mis ma lõpetuseks ütlesin? Muidugi ma langesin iseenda materialistlike soovide ohvriks. Aga ma olen ammu loobunud tundmast süümepiinu või muud halba. Kui see on see, mis mind õnnelikuks teeb, siis las ta olla. Ja ma ei saa jätta seda jagamata. Täna, poolteist kuud hiljem, sain oma beebi kätte. Beebi on kollane, mitte roheline (noh nii, selgituseks).

Katsun selle õlal ka mõnipäev üles pildistada. Tänaseks kõik. Ma olen praeguseks hetkeks pea 38h järjest üleval olnud ja pilt kisub vägisi kuhugi küljele.

Candy shop

Tõepoolest, mis te arvate, kuidas ma end tundsin? Tahaks öelda, et nagu laps kommipoes.. või et siis tegelikult nagu ma ise šokolaadipoes. Ma ei tea, kas ma olen sellest rääkinud, aga ma söön väga palju magusat. Ja väga magusat magusat. Ma võin vabalt toidukorra šokolaadidega asendada ja nii mitu korda järjest. Ma ei pea end kuidagi vanaks, aga olgem ausad, ma ei ole enam ka teismeline ja tegelikult tuleks sellised lollused nüüd juba ära jätta. Eks ma tasapisi ole tublimaks saanud ka. Aga see selleks. Minu sõelale jäid tumepunane ja tumeroheline krokodillinaha imitatsiooniga kott ning sinine matjast nahast kott.

Ja kuigi ma mõistusega tahtsin väga võtta tumerohelist kotti, siis otsuse tegin siiski selle järgi, mis kõige enam “minu” tundus.

Loomulikult valdas mind manio grandioso ja põhimõtteliselt ma uinusin sel õhtul kotirivid silme ees. Hommikul aga langetasin ma täiskasvanuliku otsuse, et ühest kotist on küll. Ja kuigi see kriipis, olin ma selles otsuses mõistusega võttes kindel. Siis aga juhtus see, et mu reisikaaslased, kes olid tunnistaateks mu ahvivaimustusele poe esimesel külastamisel, hakkasid mind tögama, et kuidas sa nüüd niimoodi südametult poest mööda lähed, mõtle, pärast hakkad kahetsema. Ja siis see juhtus. Teise koti valisin praktilisema, et sobiks kõigega (kuigi ma olen üldiselt igasugusest praktilisusest kaarega mööda).

Sinine on väiksem ja jäigem, pruunikas on pisut lontum (ja suurem), kuid just nii nad mulle meeldivadki. Kui kellelegi pugesid kotid hinge, siis nende kodu on Lissaboni vanalinnas: Always Fashion (Rua Assuncao 44). Tegelikult on neil ka koduleht, aga see ei ole väga hea: www.alwaysfashion.net. Kui poeomanikuga rääkisin, siis lubas ta ka international shippingut teha. Omanik ise muide oli väga armas inimene ja tal on mitmeid tuttavaid Eestis vahetusüliõpilastena.

 

Neon in use

Nagu kokku leppisime, lisan pildid kleidist seljas. Ja nagu arvata oli, saatsid mu päeva reisikaaslaste sarkasmivarjunditega huumorikillukesed stiilis „Kas püksid jäid koju“, „Kus su püksid on, hi-hii“ jne. Kui välja arvata, et ringutamine selles kleidis liputaja tiitlit külgesaamata on välistatud ja poes vajasin kõrgematelt riiulitelt asjade kättesaamiseks assisteerimist, oli kõik tip-top, pidasin kenasti vapralt vastu ja hindan selle kleidi õnnestunuks.

Hands full

Ma näitan teile midagi, mis ma tegin enne, kui ära sõitsin. Hirmus tore on see, et ka mujal kui Eestis on riigisisestes bussides wi-fi. Mulle tundus, et see on midagi, millega me Eestis oleme harjunud, aga mujal on haruldus. Kipub ju nii olema, et hotellid, kes väidavad pakkuvat tasuta wi-fit, teevad seda umbes 15 minutit 24 tunni jooksul. Ühesõnaga punane kleepsulärakas bussi uksel, mis teatas wi-fi olemasolust (tasuta!) oli absoluutne ootuste ületamine ja kasutangi nüüd võimalust.

 

Pean nüüd muidugi tunnistama, et seda viimaste piltide tumepunast käeehet ei teinud mina. Selle ma ostsin siit, sest sügise lähenedes tunduvad tumepunased, -sinised ja -rohelised värvid kuidagi eriti mõnusad. Aga see selleks. Kes tahab arvata, kus ma olen?

 

 

Beežikas kleidike, pahupidi veidike

Veel üks asi, millele saan to-do listis kriipsu peale tõmmata. Mõtlesin esialgu kõik õmblused väljapoole jätta, aga siis võib kergesti jääda mulje, et ma olen pimedas riidesse pannud. Ja pealegi ma mõtlesin, et külgedel ja käte all ei ole õmblused tõenäoliselt kuigi mugavad. Nii jäid sellised õmblused siiski sisse, aga samas jätsin piisavalt palju õmblusi välja, et tekitada sellist toorest (hmm.. ei ole parim väljend, ma tean, inglise keeles ütleks rough) väljanägemist.

Õuna-martsipani muffinid

Ma olen hea inimene, hoolitsen, et mul ja teil talveks ikka korralik polster ümber oleks :) Kuigi tuleb tunnistada, et mu söögiisud ei ole veel päris lakke tõusnud, sest nagu ma ütlesin, mind ootab veel ees üks puhkus, mida loodetavasti iseloomustab suvekliima. Aga nii ta on, et ilmade jahenedes hakkavad peas tiirlema toidutegemise mõtted. Seekordne katsetus tulenes siiski külaskäigust vanaema juurde, kust iialgi tühjade kätega tulema ei lasta. Seekord oli muuhulgas saagiks kotitäis õunu.

  • 400g jahu
  • 3tl küpsetuspulbrit
  • 100g suhkrut
  • 1-2tl kaneeli
  • 150g võid
  • 1 muna
  • 250ml piima
  • paar õuna
  • 30-40g martsipani
  • mandlilaaste

Sega omavahel ühes kausis kuivained: jahu, küpsetuspulber, suhkur ja kaneel. Sulata või ning sega teises kausis see muna ja piimaga. Sega omavahel mõlema kausi sisud ning lisa tükeldatud õunad ja martsipan. Valmista ette muffinipann: täida avad küpsetuspaberi või muffinivormidega või määri need võiga ja vala segu vormidesse. Kõige peale aseta näpuotsaga mandlilaaste. Küpseta neid ca 200′c juures kuniks muffinid on ilusad pruunid (pakun, et nii 25-30min).