So this is me

Jep, selline ma olengi siis, kui ma olen mina ise. Ma mõtlen riideid, eksole. Nii väga kui mulle ka ei meeldiks kuvand endast kui “kontsainimesest”, siis ma ei ole seda (aaaga ma ei ole kaotanud lootust selleks kunagi saada). Võite ette kujutada, kuidas ma kahe käega ülespoole vehin ja “jee” hüüan, kuna hetkel on tennised-tossud igatpidi moes ja mu ümber ei ole siis nii palju meenutusi teistest, ilusamatest jalanõudest. Äkki siis, kui dressitoivondus moest on läinud, saab minust “kontsainimene”? Hah, ei, keda ma ikka petan.

Selgitada, mis juhtus, kui ma nägin Asoses tumepunaseid New Balance’i tosse, oleks ilmselge liialdus, eksole. Teine asi, mida näidata tahtsin, on see River Islandi mantel. Ma olen üritanud sõprust klassikaliste trench-mantlitega, aga ei, ei ole meie vahel seda klikki. See mantel, see aga on täpselt see “krants”, trenchi ja Buratino jaki ristsugutis, mida ma vajasin.

So this is me, me being myself (I mean the clothes part). As much as I’d like to see myself as a heel-person, the cruel and unwanted truth is that I’m not (but hey, I have not given up on becoming one in the future). You can only imagine how I’m cheering this sporty trend going on everywhere. It’s a lot easier wearing casual footwear when you don’t have all the good-looking heels staring at you everywhere. Maybe, when this sporty-trend is over, I’ll become a heel-person? Probably not. Who am I kidding?

Anyway, probably I don’t need to explain what happened when I stumbled on those burgundy New Balance sneakers in Asos. The other thing I wanted to share with you is this River Island trench coat. I’ve been trying to befriend with classic trench coat, but nah, no can do. That’s just not me. So, this classic-trench-meets-Buratino-coat is kind of this perfect hybrid that I needed.

Advertisements

Another outfit post

Mis puutub riietesse ja riietumisse, siis teeme kohe selgeks, et ma ei pea end eriliseks stiilitariks, see kõik lihtsalt meeldib mulle. Mulle meeldib mood ja rõivadisain (ja muu, mis selle juurde käib). Mõnikord meeldib see mulle nii väga, et ma tajun selle totrust, ma mõtlen, et jumal-jumal, kui pinnapealne see on. Ja siis kohe otsa mõtlen, et tegelikult ei ole. Nii nagu iga teinegi hobi, on see osa inimese eneseväljendusest. Kui see on see, mis paneb mu käed värisema ja ei lase õhtul magama jääda, siis las ta olla. See on minu motivatsiooniallikas ja see, mis aitab elu rutiinsema ja keerulisema poolega tasakaalu hoida ning elurõõmu säilitada. Ma arvan, et iga inimene vajab midagi sellist.

Ma ei oska pilli mängida, ma ei oska muusikat kirjutada ja ma ei oska maalida. Aga see, et minu kirg ei ole kunst traditsioonilises mõttes, ei tähenda, et see oleks vähemoluline või vähem tõsiseltvõetav. Samas minu suhtumine moodi ja stiili ei ole kaugelt mitte tõsine, ma ei anna neile mingit sügavat tähendust ja nii ongi toredam, ma arvan. Täna meeldis mulle lihtsalt siniste rohkus.

Pluus ja püksid: Zara, Tennised: H&M; Ehted: Pilgrim; Käekell: ASOS; Küünelakk: Essie (Lapis of Luxury).

No proovime outfiti postitust

Küsisin teilt natukese aja eest, mida hea meelega siin blogis näha soovite ja üheks sooviks oli outfiti postitus. Teeme siis proovi ja öelge julgelt, kas meeldib või mitte või mõni vahepealne variant. Ütlen kohe ära, et nii väga kui ma ka ei tahaks, siis kontsasid kannan ma võrdlemisi arva. See on törts kurb, sest leian, et need muudavad riietuse tihti stiilsemaks. Minuga on selline lugu, et ma ei ole väga osav või õigemini, ma olen kohmakas :) Ma kukun siledal teel, löön end ära seal, kust kolm mind läbi mahuks ja kukun maha seisva ratta pealt (kõik kolm väidet on tõsielu sündmustel põhinevad faktid). Ja kontsasid kannan siis, kui a) need on mugavad ja ma tunnen end kindlalt ja ma tean, et see on piiratud ajaks ning b) kui mul on kellelegi toetuda (sõna otseses mõttes). Noh, ma mõtlen seda, et ma käin muidu üsna kiires tempos, eksole. Kontsadega ma aga nii vilunud ei ole ja mulle vähemalt tundub, et mina kontsadel ülikiirelt liikumas meenutab just käimaõppinud kaelkirjakut või midagi muud sama ebastabiilset. Ma samal ajal siiralt loodan, et see tegelikult nii ei ole. Samas kui ma aeglasemalt liiguksin, siis mulle tunduks imelik, et mida ma nüüd ujun keset tänavat (“muuv vuman, muuv yoorself” kõlaks mu peas). Ja vot siis, kui ma olen kellegagi koos, siis on justkui täitsa okei kulgeda. Milline sissejuhatus kahele pildile. Peaksin ma äkki vähem rääkima (loe: kirjutama)?

Pintsak: Zara; Top: JC; Püksid: üks Pärnu pood (Swing äkki?); Kaelaehe: H&M; Kell: Asos; Tennised (trummipõrin): Prisma peremarket! :)

New In

Mul tuli suur soov endale häid asju osta. Just selline põhjendamatu naiselik soov osta tooteid, mis vähemasti teoorias mulle head teevad. Nii ma hankisin omale lõhna, mis järk-järgult on mulle südamesse (emm.. ei.. pigem ninna, ajju? okei, ma ei tea kuhu) pugenud ja mul ei olnud muud teha, kui see ära osta, sest poes oli juba imelik, kui kolmandat korda käpa pudeli järele sirutasin. Teate ju neid kahtlaseid tüüpe, kes poes terve pea ja kaenlaalused lõhna täis lasevad ja siis täiesti ausa mehe näoga poest välja ujuvad, sarnane tunne hakkas tekkima. Siis sain veel L’Occitane’i dušiõli (jah, õige, õli) õnnelikuks omanikuks. See on nii tore asi! Pudelis on see nagu õli ja siis veega kokkupuutudes hakkab vahutama ja kui ma ei eksi, siis läheb soojaks ka. Ja lõhnab veel oikuidas! Siis Thanni apelsini-mandariini-muskaatpähkli kreem, mille lõhn küll kahjuks kaua ei kesta, aga tõenäoliselt ei ole see ka eesmärk, sest tegu on naturaalsete lõhnaainetega. See-eest kreemitamine ise on vägagi aroomiteraapiline ja nahk jääb tõeliselt pehme. Sellega oli veel selline tore lugu, et ma olin niikuinii plaaninud selle osta, aga kui poodi sisenesin, olid kõik tooted -40%. Vat see on tore üllatus ja normaalne allahindlus. Kuulete kõik Eestis asuvad ülemaailmsete brändide edasimüüjad ja poed, jah, kõik teie, kes te mujal maailmas lasete ka hinnad poole soodsamaks, aga Eestis tähistab hooaja lõpumüüki ikka hädine -20%, kuulete jah? Okei, hinga sisse, hinga välja. Nii, lähme  edasi. Ja siis St. Tropezi isepäevituv kreem. See firma on hea, päriselt. Ses suhtes, et sellel ei ole sellist isepäevitaja haisu nagu enamikel teistel selle toote esindajatel. Ma ei saa öelda, et üldse ei ole, sest peopesadesse midagi jääb, aga see on ikkagi meeldivam. Ja kõige olulisem, et kehale seda ei jää. Mina tellin St. Tropezi tooteid Asosest, aga tõenöoliselt võib neid ka Eestist leida, kui  tublisti otsida.